The sky is burning

[Enoch Coen]

Kell näitas varaseid õhtutunde kui Enoch ennast varemete juurest leidis. Ta oli juba tükk aega mööda kooli territooriumi ringi kõndinud ja piirkonda avastanud ning nüüd oli kutt taaskord igavusse suremas. Kaugelt puude vahel varemeid märgates võttis ta koheselt suuna sinnapoole. Veidi lagunenud müüride vahel ringi liikudes ja graffitit avastades tõmbas ta oma teksade taskust välja paki sigarettidega, võttes sealt ühe ning toppides selle oma huulte vahele. Enoch üritas luua pisikest tuleleeki, et sigarett süüdata, kuid muidugi ei tulnud see välja, paarist pisikesest sädemest jäi suitsu süütamiseks ilmselgelt väheks. Silmi pööritades ja tüdinult ohates haaras ta jakitaskus oleva tulemasina järele ning süütas lõpuks oma sigareti. Saanud oma varemete avastamisega ühelepoole otsustas noormees istet võtta ühel aknaaukudest ning nautida päikest, mis vaikselt silmapiiri taha langema hakkas.

OT: Valencia

[Valencia Abela Hale]

Valencia lemmik kohaks oli saanud varemed, mis tähendas, et ta käis seal igapäev, kui jäigi mõni päev vahele, siis oli ta mitu tundi kauem seal kui muidu, sest tal oli tunne, et tema lemmik kohas viibimis norm ei olnud muidu piisavalt täis. Ta just kui tundis, et peab seal käima. Tihti seal ka kedagi teist ei käinud, mis tähendas, et sai oma rahu ja vaikuse teha seal, samuti ka lasta oma tiibadel vabalt olla. Täna õhtul istus ta ühel kõrgemal müüril ja oli just jõudnud oma tiivad ära peita, kui märkas eemalt kedagi lähenemas. Rohkem jälgides sai ta aru, et tegemist on noormehega, kes üritas sigaretti süüdata oma oskusega, aga see tal ei õnnestunud - ilmselt algaja. Neiu muigas kergelt kuid jäi teda sealt ülevalt jälgima, ka seda kuidas ta varemete vahele tuli ja ühte aknaauku istuma jäi. Mees nägi hea välja, lausa liigagi hea, et tõsi olla. Ausalt selliseid mehi võiks maailmas rohkem lausa olla. Abela mõtles hetkeks isegi, et ta kujutab juba ette.

[Enoch Coen]

Enoch pahvis vaikselt oma sigaretti ning jälgis vaikselt värvimuutvat taevast. Kuigi noormees viibis nendes varemetes esimest korda, tundis ta kohe, et sellest saab tema lemmikkoht akadeemias. Enoch tundis, et varemed oli kohaks kus ta sai olla omaette ning ei pidanud tüütute isikute pärast muret tundma ning kutt sai teha, mis ise heaks arvas.
Enoch kustutas lõppeva sigaretijupi vastu kivimüüri ning silmitses ümbrust. Kuti sisetunne ütles talle, et ta pole siin hetkel üksi, kuid samas ei hakanud esmavaatlusel küll kedagi silma ning Enoch raputas selle veidra tunde lihtsalt maha.
Saabuvast sügisest andsid märku vaikselt kollaseks värvuvad puulehed, mis aegajalt okstelt alla poole keerlesid. Ühe sellise lehe püüdis Enoch kinni ning üritas seda otsast kärsatada. Harjutamine pidavat ju meistriks tegema ja kuigi noormees veel õigeid võtteid ei teadnud, kuidas oma võimet kasutada, suutis ta siiski lehekese kärssama panna, mis omakorda tõi Enochi suule kerge muige.

[Valencia Abela Hale]

Valencia jälgis noormehe tegevust hoolega ning mängis veidi tuulega, mis noormehe käes olnud lehe õhku lennutas ja selle sinna hõljuma jättis. Oodates samal ajal noormehe reaktsiooni sellele. Täiesti tavaline kärssav leht õhus lihtsalt hõljumas, see võis ikka päris huvitav vaatepilt olla sellele, kes õhutaltsutaja kohal olekust midagi ei teadnud. Neiu muigas, mängis veidi lehega ja siis lasi sellel vaikselt noormehe jalge ette maha langeda. Ise oli Val muidugi väga rahul sellega, mis ta korda saatis.

[Enoch Coen]

Enoch jälgis silmadega kärssavat lehte kui see talt käest lendas tuule pärast, kuid kui nägi, et see lihtsalt õhku hõljuma jäi, kortsutas noormees kulmu. See ei saanud ju füüsiliselt kuidagi võimalik olla?! Siis aga koitis talle mis koolis ta hetkel viibib ning ta mõistis, et keegi üritab teda lollitada. Keegi, kes valdab õhu elementi. Järelikult see tunne, et keegi teda jälgib polnudki lihtsalgt ettekujutus. Enoch silmitses uurivalt ümbrust ning lõpuks hakkaski talle silma veidi kõrgemal istuv neidis. "Väga naljakas, ma ei saa naeru pidama," porises noormees enda ette pidades silmas neidise pisikest trikki, mida tehniliselt ei saanud isegi trikiks nimetada, lehega, mida Enoch pingsalt kärsatada oli üritanud. Muideks, leht hõljus endiselt temast veidi eemal õhus ning suitses kergelt.

[Valencia Abela Hale]

''Ma loodan, et sa ära ei lämbu, ma nii osav veel õhuga ei ole,'' kostis Valencia selle peale noormehele vastuseks ning kõigutas rahumeelselt oma jalgu, millest ühel pool ja teine teisel pool seina. Tal oli mugav seega ei vaevunud ta ka väga oma kohalt liikuma. Silmitsedes ainiti noormeest otsustas ta lõpuks lehel minna lasta ja nii ka asi läks. Neiu võttis selle peale oma taskust paki suitsu ja sealt ühe suitsu, mille sättis huulte vahele ja pani selle põlema. Ta oli täitsa rahul oma teoga, vahest talle lihtsalt meeldis inimesi nii öelda pahandada.

[Enoch Coen]

Ka noormees ei vaevunud oma kohalt aknaavas liikuma. "Lämbumine kõlab päris hästi," vastas Enoch sarkasmist nõretavalt. "Mis sa sinna ülesse ära kaotasid? Kui enesetappu kavandad siis maini kohe, pole väga tahtmist kellegi surnukehaga kaunist päikeseloojangut siin jagada," ütles Enoch tõsise häälega endiselt pingsalt neiut silmitsedes. Mis teha, talle meeldis inimesi jälgida, nende näoilmeid, nende žeste, kehahoiakut. Teistele võis see tunduda creepyna, kuid millal enne oli noormees kellegi teise arvamusest hoolinud.

[Valencia Abela Hale]

''Aga miks mitte? Esimene kord on ikka esimene kord ju,'' lausus selle peale Val muigega. Enesetapp, selle peale poleks neiu ise tulnudki. Ta oleks pigem hakanud pakkuma, kas neiu on ekstreemne või midagi, aga kohe enesetapp, no kui masendav. Neiu suitsetas rahulikult oma suitsu lõpuni ning peagi kustutas selle vastu lagunenud vana ühika vareme seina ning viskas kuhugi võssa, vise pani ta veidi kõikuma, aga jäi sellegi polest üles istuma. Kui ta kukuski, siis ta ei muretseks selle pärast. Ta oli piisavalt kõrgel, et ta tiivad teda päästa suudaks või ta saaks oma elementi kasutada, tänu millele sai ta lennata ja õhus kõndida. See oli lahe.

[Enoch Coen]

"Jah, mu lämbumine valmistaks sulle ilmselgelt lõbu, selles ma ei kahtlegi. Veidi sadistlik kui nüüd järele mõelda, aga if thats how u roll, i won't judge... igaühel oma fetišid" muigas Enoch, kehitas kergelt õlgu ning tõmbas sõrmedega läbi juuste. Kutt kaalus aknaaugust tõusmist, sest kõval müüril istumine hakkas noormehe tagumikku kangeks jätma. Lõpuks otsustaski ta ennast oma vanalt kohalt kergitada ning liikus neidise müürile veidi lähemale toetades ennast maapinnal vastu püstiseisvat kiviposti, mis ajahammasratasete vahele jäämisest räsituna siiski veel püsti oli.

[Valencia Abela Hale]

''Ma rääkisin enesetapust, mitte inimeste lämmatamisest, noormees,'' sõnas Valencia selle peale. Kui Ta peaks kellegi siin ära lämmatama, siis võtaks direktor kätte ja lämmataks Val'i enda ka ära selle peale või kutsuks eksortsismi korraldaja kohale ning tal oleks minek ka, seega ta isegi selle peale ei mõelnud, oskused samuti puudusid. Parem oli ka, et puudusid, sest vahest tekkis küll tahtmine keegi reaalselt ära kägistada. Neiu otsustas selle peale niisama tuulega mängida ja tiirutas seda poisi pea kohal, mis tolle juuksed mänglema pani. See pani neiu aga muigama.

[Enoch Coen]

"Kui surm tõmbab, ega ma siis ette seista ju ei saa" muigas Enoch taaskord, seekord siis enesetapu teema peale. Siis muutis noormees aga oma näoilme järsult tõsiseks ning vaatas üles neidise poole. "Tead, vahest mind ka näpistab surm varbast," Ta hakkas aeglaselt sinnapoole liikuma kust üles müürile sai ronida, sinna kus neidis hetkel just mugavalt istus. "Võibolla peaks.... ah ei, mis ma ajan," manas ta kahtleva näo ette, justkui peaks iseendaga sügavat võitlust. "Tead ei vist ikka näpistab jah praegu ka, tahab vist, et ikka külla läheks. Kärsitukse see surm muutunud juba selle pärast, et muudkui edasi lükkan oma külaskäiku" Nüüd oli Enoch jõudnud juba üles müürile ja ta ei kahelnudki, et võõrale neiule täieliku psühhopaadina võis tunduda, mis tegelikult ka Enochi eesmärgiks oli.

[Valencia Abela Hale]

''Sa oled liigagi vaimukas,'' sõnas Valencia selle peale kergelt turtsatades ''kus juures, tahaks isegi surma külastada, milline ta huvitav välja näeb. Räägi mulle ka.'' Neiu hõõrus huviga käsi kokku. ''Sa segad mu mugavust,'' teatas Val, kui noormees rahus müürile ronis andmata alla, ta oleks kuti heameelega sealt alla lükanud, aga ei hakanud riskima kellelegi liiga tegemisega, sest ta ei teadnud, kes kutt on, pärast on inimene ja sureb ära, seda probleemi nüüd veel vaja on talle või midagi.

[Enoch Coen]

Enoch manas näole rahuloleva ilme "Ja just sellepärast ma siia üles ronisingi, et sulle ebamugavust tekitada," sellest hoolimata istus ta veidi eemale, sest noormehel oli oma isiklikku ruumi vaja. "No vaata, surmaga on selline asi, et ega ta igaühega kah mässata ei viitsi," seda öelnud tegi Enoch neiule salakavalalt silma. "Muidugi on sul võimalus minna ja ise järgi vaadata, milline ta välja näeb kui uudishimu nii suur on, tead küll ütlust, et uudishimu tappis kassi," taaskord mängles noormehe huuli muie - justkui tema firmamärk.

[Valencia Abela Hale]

''Kas võin ka või? Lubad ikka?'' küsis selle peale Abela kerge muigega. Noormees hakkas tänu oma jutule talle aina rohkem meeldima, piisavalt sarkastiline ja samas salakaval - kui põnev, lisaks kõigele nii salapärane ka veel. Neiu silmitses huviga kutti ja üritas aru saada, mis rassi ta kuulus, elementi ta juba teadis ning taset samuti - algaja tuli, mis ilmselt tähendas, et oli koolis täiesti uus, muidu oleks ta kutiga juba ka ilmselt kokku puutunud, polnud lihtsalt muud valikut siin. Ta nägi, kuidas ta siiski veidi eemale istuma jäi, sai aru, et kutt tahtis mugavustsooni siiski jääda, aga see pani Val'i ainult muigama ning tõstis ma jalad nüüd müürile ja lükkas need sirgu, mis tähendas, et ta puutus peaaegu kutiga kokku.

[Enoch Coen]

Enoch tegi nagu vajuks neidise küsimuse peale mõttesse. "Ei noh, natuke kahju ehk oleks kui selline kaunis printsessike otsustab surma külastama minna, aga küll sellest üle saab," taaskord tegi Enoch tüdrukule silma ja naeratas. Nähes, et neiu jalad sirgu otsustas lükata ja teda peaaegu puudutas vaatas ta neidise jalgu, seejärel talle silma. "Hoiatan, ma võin hammustada," lausus ta madalal häälel kuid säilitades veidike siiski huumorinooti oma hääles.

[Valencia Abela Hale]

Abela turtsatas naerda, kui kutt sõna 'printsess' välja ütles, see kõlas nii naljakalt, sest neidis ise teadis, milline ta oli ja noh, printsessist oli küll asi ikka päris kaugel. ''Sa võid hammustada, aga mulle meeldib näksida,'' lausus kerge muigega Ab, teda tegelikult üldse ei hirmutanud noormees. Selle mõtte peale tuli talle meelde, et nad polnud otseselt isegi mitte tutvunud kutiga, seega küsis õrna kelmikusega ''Ja mis siis sellise kergelt sarkastilise ja toreda kuti nimi on? Kui muidugi oled piisavalt julge avaldama.''

[Enoch Coen]

"Seljuhul ma hammustan, sa näksid - match made in heaven või mis?" muigas Enoch kelmikalt ja kergitas neidise poole kulme. Kutile meeldis, kuidas ta sai vastkohtunud neiuga vabalt suhelda ilma, et too teda hukka ei mõistaks või temast kaugele eemale ei jookseks. Mitte, et see tavaliselt juhtuks, aga ega igakord ei ole võõra inimesega suhtlemine nii vaba ja humoorikas. "Tore? või kohe nii on lood? Ma oleks panustanud pigem psühhopaatilisele või hullumeelsele või imelikule või ükskõik millisele teisele huvitavale iseloomustavale sõnale," naeris Enoch. Tore kõlas talle nii võõralt ja naljakalt eriti kui seda sõna kasutada tema kirjeldamiseks. "Julguse puudumise pärast sa küll muret tundma ei pea, aga kas sulle mitte ei tundu, et müstiline-sarkastiline-ja-tore-kutt, kellega varemetel juhuslikult kokku juhtusid, kõlab mitmeid kordi põnevamalt?" seda öeldes ilmus kuti näole jälle tema tavaline muie.

[Valencia Abela Hale]

''No eks ma siis kutsun sind edaspidi müstiline-sarkastiline-ja-tore-kutt-varemete-juurest, sobib?'' muigas Valencia kergelt, sest kuti avameelsus ja olek meeldis talle. Ta kallutas veidi pead kõrvale, sest temani ei jõudnud ikkagi ühtegi vihjet kellega tegu võis olla, no mitte mingit aimdust, samas temast õhkus salapära, mis oli iseloomulik deemonile või kummitusele, aga kummitus noormees ilmselt polnud, vähemalt seda lootis Val, sest need tegelased olid kuidagi veidrad, tema jaoks vähemalt. Neidis sättis enda käed rinnale risti ja mõtteis nuputas ikka edasi - ta soov teada saada oli liiga suur.

[Enoch Coen]

"Okei, ma pean tunnistama, et see nimi on jube pikk ikka, et mind nii kutsuda." puhkes Enoch naerma. " Enoch olen," otsustas ta ikka ennast lõpuks tutvustada. "Ja mis on mu imelise printsessist kaaslase nimi kui sa ikka julged sellele müstilisele-sarkastilisele-toredale-kutile-varemetest seda avaldada?" küsis ta muidgi kohe ka vastu. "Ma ausalt luban, et ei hakka stalkima," ütles Enoch neidist vaadates. "Või kui siis ainult hästi natukene," lisas ta naljatades.

[Valencia Abela Hale]

''Su nimi on nii huvitav,'' sõnas Val selle peale, kui Enoch selle lõpuks avaldas ning kergitas kulmu, midagi täiesti oma pärast, aga samas lahedat. ''See printsess-varemetest peab mõtlema, kas ta ikka julgeb sellele müstilisele-sarkastilisele-toredale-kutile-varemetest oma nime avaldada, pärast sellest natukesest saab täitsa vajadus lausa,'' lausus Abela kerge naeruga, sest nende jutuajamine oli lausa niisama naljakas juba. Mõlemate hüüdnimed üksteisele olid juba päris põnevad. Kutt pidi olema deemon, no pidi, juba tema nime pärast, aga neiu ei julgenud ikkagi kindel olla.

[Sponsored content]