Re: Jalutuskäigul

[Saran Blaide]

''Su vanaema, ta oli üks helgema südamega ingleid üldse, ta oli mu sõbra, kes oli siis libahunt kaitseingel, peale seda, kui sõber suri, kadus ka su vanaema ning siiani pole teda näha olnud. Tihti arvatakse, et me lõime ta meeste seast välja, kuid see on täielik vale, sest me pigem ainult kuulasime tema nõu ja jälgisime tema teadmisi. Mina usun, et hetkel ta tegeleb lihtsalt teiste kaitsemisega. Paratamatult oli see tema töö, kui sureb üks tema kaitsealustest, siis määratakse uus ja ta peab edasi liikuma. Nii ka see kord,'' rääkis Saran. Ta küll oleks neiut lohutada tahtnud, aga mehena polnud ta selles eriti hea, seega lasi ta neiul vabalt olla ja uurida, mida ta teada tahtis. ''Su vanaema oli tõesti imeline inimese, kui ka kaitseinglina, ta suutis alati ükskõik mis juhtumite puhul kaitsta, keda ta kaitsema pidi, seega sind nähes arvasin kohe, et tegu on temaga, aga kuna sinust ei õhkunud seda teadmis tunnet, siis tähendas, et midagi on teisiti. Aga inglite puhul võibki suguvõsas ilmneda juhuseid, kus võib näiteks tütre või poja tütar olla täpselt koopia temast või siis hoopis tütre tütre või poja tütre tütar samuti. Meeste puhul see nii levinud ei ole.''

[Rhea McCardle]

Rhea toetas ennast vastu aknalauda ning jäi meest kuulama. See on parim ajaloo tund mida ta siiamaani kuulnud on, põhiliselt sellepärast, et see on tema vanaemast. Vahepeal ta naeratas ning kuulas lummatult. Selline oli siis tema vanaema olnud, võimas kaitseingel, kes asutas selle kooli koos kahe teine mehega. "Ma tahaks temaga kunagi kohtuda, ma pole teda kunagi näinud. Isegi oma isa näen kord aastas, kui sedagi," tõdes Rhea veidike kurval toonil. Tal polnud kedagi keda ta saaks usaldada 100%. Muidugi oli tal nii koolis sõpru ja mõni ka väljaspoolt kooli, kuid see oli midagi muud. "Kuidas te kohtusite?" päris Zara edasi, ta tahtis kõike teada ning nii istuvad nad siin veel kaua.

[Saran Blaide]

Mees muigas, kui nägi kui hoolega neiu kuulama oli asunud ja näitas oma huvi üles aina küsimisega. See näitas, et ajaloos on punkte, mis ühele meeldivad ja teistele mitte. "Ma kohtusin temaga tegelikult väga palju aastaid tagasi, lausa üle 500 aasta, kui ta mu kuskilt uberikust üles korjas, sest oli märganud mu võimeid, mida polnud ainult üks. See on väga haruldane juhus, kui inimesel on mitu elementi pärandatud. Pealegi eriti siis kui vanemad täiesti tavalised on, nii oli ka minu vanematega, neil polnud võimeid, aga mina olin saanud need oma vanaemalt. Tänu temale ka ma neid valdama õppisin ja hakkasin vaikselt omandama ka teisi, millest ma veel midagi ei teadnud," rääkis Saran. "Su vanaemale meeldis kus juures väga joonistada, ta oli igat moodi andekas," sõnas Viktor ühe lehe kaustast välja tõmmates, kus oli kujutatud mägist maad ja sellel pesitsevat imelist loodust. See pilt oli väga vana, aga hästi hoitud.

[Rhea McCardle]

Rhea võib meest kuulata kasvõi mitu tundi järgi, teema oli ju huvitatud. Tähtis oli ka see, et inimene, kes jutustab, oleks huvitad ning teeks jutu põnevaks. Rhea oli juba unustanud, kui vana tema vanaema oli. Võib-olla isegi vanem, kui Saran. Oi kuidas neidis tahaks temaga kohtuda. "Ka mina olen mõnikord soovinud endale teist elementi aga siis olen ma jõudnud järeldusele, et see on suur vastutus ning selleks pole ma veel valmis," sõnas naine naeratusega. Osata kõiki elemente võis olla väga suur vastutus, sa olid kõikvõimas. Kui mees rääkis, et tema vanaema oli hea kunstnik ja tõmbas välja ühe joonistuse, tõusis Zara ja jalutas meheni. "See on nii ilus," sõnas ta vaikselt ning imetles joonistust. "Mina oskan ainult lauda ja see tuleneb ka sireeni verest," lausus ta sellepeale. Ta on minevikus joonistamist proovinud, kui talle tundus, et tal pole sellejaoks annet. Teistele ta muidugi enda töid ei näidanud.

[Saran Blaide]

''Sa võid selle töö endale jätta ja pildi ka, usun, et su vanaemale meeldiks, kui need sulle jääks,'' sõnas Saran naeratusega. ''Soovitan sul proovida, ehk isegi õnnestub,'' naeratas mees selle peale, kui neiu mainis, et oskab ainult laulda. Viktor ei osanud muidugi jälle ka süstida soovi rohkem midagi teha ja katsetada, aga Maddely oli kõvasti vanem kui tema ning seega oli tal elu olnud pikk ja õppinud palju asju, samuti oli aastaid ilmselt kulutanud harjutamisele.

[Rhea McCardle]

"Oled sa kindel?" küsis ta ning vaatas meest naeratusega. Ta ei tahaks kõiki vanaema meenutavaid asju mehelt ära võtta, kuid samas on ta õnnelik, et saab omale midagi, mis kuulus tema vanaemale. "Eks proovida ju võib," sõnas Rhea kerge õlakehitusega. Aega on mööda läinud ning võib-olla on ta oskused muutunud, kes teab.

[Saran Blaide]

''Sa ei pea muretsema, siin kaustas on veel nii mõndagi, aga noh mõned asjad peavadki jääma sinna kus need on,'' sõnas Saran sõbralikult ning siis äkki miski tuletas talle meelde, et ta ei teadnud isegi neiu nime, kellega ta vestles. Ta ei osanud seda ka hetkel kuidagi jutu sisse tuua, et välja uurida. Ebaviisakus nii kogenud ja täiskasvanud inimese poolt. Mees aga sulges kausta ning pani selle tagasi kappi pannes selle taas lukku. Mees hoidis seal kõiki kõige olulisemaid asju.

[Rhea McCardle]

Rhea naeratas ning võttis nii pildi kui ka joonistuse enda kätte. Ta uuris neid ning naeratas kergelt. See oligi tema vanaema. "Aitäh sulle Saran," sõnas Zara kui mees oli oma asjad kappi tagasi pannud. Ta hoidis asju vastu enda rinda ning uuris direktorit korra. Uurimise katkestas aga koolikell, mis tähistas tunni lõppu. Neidis oli üldse unustanud, et tegelikult lasi ta ajaloo tundi üle.

[Saran Blaide]

''Pole tänu väärt, aitan alati,'' sõnas selle peale Saran naeratusega. Nagu alati, kui õpilased või keegi teine koolist tema abi palus. Kuuldes isegi kella helisemas, siis vaatas ta neidise poole hetkeks ja sõnas. ''Olgu, pead nüüd minema, sest pole tarvis tundi hilineda ja lisaks kõigele veel puududa,'' lausus Viktor ning lisas siis ''ma kirjutan ajaloo õpetajale, et puudusid põhjusega, aga seda ma rohkem ei tee ja kui ma peaks kuulma või teada saama, et puudusid, siis võtan su jälgimise alla.''

[Rhea McCardle]

Rhea liikus ukse poole, pole vaja tõesti, et ta tundi hiljaks jääks. Pealegi, tal on vaja veel enda koolikott ära tuua, mille ta maha oli jätnud. Pildid pidi ta turvalisse kohta panema, et need kuidagi kahjustada ei saaks. "Aitäh sulle, jään teene võlgu," sõnas ta muigega. Vähemalt pole tal põhjuseta puudumine. "Vaata, et siis ikka Rhea mitte Thea ei kirjuta!" hüüdis ta veel ning lahkus klassist. Seda juhtus tihti, et tema nimi kirjutatakse valesti ja see Rheale ei meeldi.

[Saran Blaide]

Direktor naeratas, ta oli neiu siiski teada saanud. Vaevalt siin koolis palju Rhea nimelisi neidiseid oli ja pealegi oli ankeetides kirjas kellega tegu. ''Teenet sa mulle kindlasti võlgu ei jää, usun, et ehk isegi selline ajaloo tund ja teadmised kulusid sulle isegi ära. Teine kord ehk tuletab meelde, et tunnis võidakse su vanaemast rääkida ja ei tahagi nii väga seda tundi üle lasta,'' sõnas direktor. ''Aga kena päeva jätku sulle,'' sõnas mees enne Rhea lahkumist. Teda pitsitas sisemiselt mingi veider tunne, mida ta kirjeldada ei osanud.

[Rhea McCardle]

OT: Teema lõpp jah?

[Saran Blaide]

OT: Ma usun küll

[Sponsored content]