Nagu kodus

[Danathe Aiken]

Sireenina armastas Danathe vett ning tavaliselt teda vee äärest leidiski. Kuna ka tema elemendiks oli vesi siis tõmbas vesi teda meeletult enda poole. Tehes käega liigutusi suutis Danathe teha õrna vesipüksi, mis kohe ka kadus. Neiu oli siiski enda saavutuste üle uhke. Harjutamine teeb meistriks.
Vaadates enda ümber justkui tehes kindlaks, et kedagi ümber ei ole, mis siis, et tegelikult Dana't see ei huvitanud, viskas ta enda retuusid ja pusa seljast, pesu niisamuti ning astus vette. Kliimast olenemata oli vesi nii soe ja kutsuv. See oli ilmselt sireeni eripära. Vesi oli alati piisavalt soe. Vesi oli justkui kodu.
Danathe sammus vette ning kastis ennast üleni sisse. Teda ei häirinud, et kalad vastu jalgu ujusid ja varbad vastu vetikaid puutusid. Vees tundis ta ennast mugavamalt kui maal.
Danathe ümises laulu mida ta ema kunagi talle laulnud oli, see oli üks ta lemmikuid viisijuppe. Danathe vaatas vees mööda ujuvaid kalu kuni ta käed justkui nagu klambrid ühe kala ümber kinni laksatasid, loomulikult nii, et kala viga ei saanud. Danathe vaatas kala soomuseid ja värvi ning lasi kala uuesti lahti. Nüüd ujus ta ringi edasi lauldes, vahepeal vee alla minnes jäi laul pooleli, aga pinnale tulles laulis ta edasi.

OT: Saran

[Saran Blaide]

Saran oli oma direktori kohustused õhtu tundideks mõneks ajaks kõrvale visanud ja otsustanud teha väikese jalutsukäigi kuskil looduses, see kord otsustas ta järve kasuks, sest seal polnud ta ammu käinud. Ta polnud tegelikult üldse kooli hoonetest ammu kaugemale käinud, sest alati oli midagi ootamatut ette tulnud või tuli mõnda õpetajat koolitada õpetamisega. See aasta oli neid nii mõnedki juurde tulnud.
Mees peatus järve juurde jõudes hetkeks ning tänu tema teravale kuulmisele sai ta kohe aru, et ta polnud siin üksi ja peagi märkas ta vees neidist. Ilmselgelt sireen, sest keegi teine sellisel ajal nagu praegu enam ujuma ei läinud. Kui just tegu polnudki eel mainitud sireeniga või väga viitsimist täis vampiiriga. Tema kui vampiir ei viitsiks ujuma minna sellisel ajal.
Saran läks sättis end mõnusalt murule vastu puud istuma ja nautis tuuleiile, mis ilmaga mängisid. Sügis oli käes.

[Danathe Aiken]

Danathe ümises enda viisijuppi edasi ning liikus vees sama sujuvalt kui kala. Neiu aga peatus siis kui nägi kaugemal vastu puud toetamas direktorit. Danathe kaalus enda võimalusi, kas direktor saab vihaseks, et ta kooli territooriumil alasti ujumas käib või on direktoril sellest ükskõik. Samas polnud kuskil kirjas, et sireen ei või teha seda, mis teda ennast mugavalt tundma paneb. Danathe muigas hetkeks ning jätkas laulujupi ümisemist meelalt direktori poole vaadates. Teda huvitas, kas tal õnnestub direktorit sama kergelt meelitada, kui teisi mehi. Samas Saran oli nii vana, et võibolla oli ta nende sireenimängudega juba harjunud.

[Saran Blaide]

Saran kuulis väga hästi, kuidas neiu sireenile omaselt viisikest ümises, mis nii meelitavalt kõlas, aga nagu ikka 900 aastat elu oli temast teinud juba piisavalt targa, et sellega mitte kaasa minna. Jah, ta oli selle õnge ka läinud, kuid siis oli teda ka õpetatud seda vältima. Tema hea sõber oli nii mõndagi tema heaks teha suutnud. Ta muigas kergelt ning vaatas korra neidise poole, kuid siis jätkas oma tegevust ja võttis taskust välja märkmiku, mis oli pooleldi lausa päevik, kuhu ta igast päevast midagi kirjutas, kas või muutusi või midagi uut, mida ta märkas, et tulevikus oleks tema asemel tuleval direktoril midagi mille kohta lugeda. Jah, ka tema mõtles edasi liikumisele ja uutele võimaluse andmisele.

[Danathe Aiken]

Danathe pani tähele, et direktor ignoreeris teda täielikult. Ilmselt oli see see, et Saran oli peaaegu 1000 aastat elanud. Ilmselt oli ta korduvalt sireenidega kokku puutunud. Danathe ei andnud siiski alla vaid jätkas enda meelat laulujuppi veel veidi kuni veidi kaldale ujus nii, et jalad vastu maad puutusid. Vesi kattis ta alasti keha siiski ära. Kuna Danathe'l oli nüüd soov veest välja ronida ja, et mitte pervojutte tekitada lausus ta valjult nii, et dire kuuleks:"Kas te võiksite hetkeks selja keerata?"

[Saran Blaide]

Direktor muigas, kui neiu palus selja keerata, selle peale nihutas ta end nii istuma, et oli seljaga järve poole vastu puud toetamas ja kirjutas rahulikult oma märkmikusse edasi. Ta oli mõttes ning üritas võimalikult korrektselt asju kirja panna, et kõik oleks piisavalt arusaadav kõigile, kuid samas ka huvitav, mitte igav nagu tavaliselt enamik päevikuid või ajaloolisi raamatuid oli. Ta unustas sireeni neiu üldse ära.

[Danathe Aiken]

Danathe kõndis veest välja ja tõmbas endale riided uuesti selga ning viskas siis veest tilkuvad juuksed seljale. Seejärel kõndis ta direktori poole ning teades, et mees pole mingi kurjajuur, kes inimesi vihkab ei kartnud ta teda absoluutselt. "Mida te kirjutate?" küsis Danathe püüdes direktoriga siiski viisakalt rääkida. Kuna ta siivutud katsed vilja ei kandnud võis ta mehega niisama ka juttu puhuda. Lihtsalt ajaviiteks, sest minema ta ei viitsinud ta küll veel minna.

[Saran Blaide]

''Ma kirjutan märkmeid. Ma teen seda igapäev, selleks, et tulevikus, kui ma peaks selle ameti ja elu siin koolis maha panema, siis oleks kellelgi, kes mu asemel tuleb midagi mille järgi seda kõike edasi juhtida ja mille järgi õppida,'' sõnas direktor korra tema juurde ilmunud neidist vaadates ''täpselt nagu see, mis minu peal üritasid, klassikaline sireeni meelitus, mina olen õppinud seda tõrjuma ja selle vastu võitlema, aga nooremad mitte, seega tema saaks selle järgi ka seda õppida.'' Saran nagu ikka oli avameelne.

[Danathe Aiken]

"Hm, põnev." vastas sireen ja piilus üle direktori õla, et näha, mis mees kirja paneb. "See sireeni osa on jama. See ju võtab lõbutsemise ära. Samas teil see raamat üle poole täis nii, et tal võtab aega, et see läbi lugeda, mis annab siiski sireenidele võimaluse natukene lõbutseda." pakkus Danathe võimaliku variandi välja. Kui just Saran sellele mingit eksta märget juurde ei pane, et selle peaks kiiremas korras läbi lugema. "Ma siis jätsin teid täiesti külmaks?" mõtiskles neiu veel.

[Saran Blaide]

''Sireenide meelitused jätavad mind juba viimased peaaegu 500 aastat külmaks, seega jah, see jättis mind täiesti külmaks, pealegi olen ma direktor, eeskuju,'' sõnas Saran selle peale, see oli ka tõde. Neidis võis ju kena olla, aga õpilane ja tema direktor, mis siis et ta hetkel koolist väljas oli ja vabaaega veetis, aga see teda vähem direktoriks ei muutnud reaalsuses. Mees sulges oma märkmiku ja pistis selle tagasi põude ning jäi ootama, mida neiu veel edasi uurima hakkab. Ega siis oli raske kirjutada, kui keegi rääkida tahtis.

[Danathe Aiken]

"Nii, et omal ajal õnnestus siiski kellelgi, teid oma käpa alla saada." muigas neidis. "Kas see raamat avalikule lugemisele ei lähe? Mind huvitaks ka faktid koolist ja ma ei tea, mis te veel sinna kirjutate." seletas neiu direktorile otsa vaadates. Nüüd võttis ta direktorit juba kui oma sõpra, mis siis, et ta teda teietas. "Miks te enam ei kirjuta?" küsis Dana, kui nägi, et Saran märkmiku põue pani.

[Saran Blaide]

''See raamat avalikku lugemisse ei lähe, paljusi asju aga õpetatakse tunnis teile, seega soovitan nendes suurema heameelega käia, kui tahad teada, mida kirjutan,'' sõnas direktor sireeni neiule, kes jube uudishimulik oli, et tekitas isegi veidi naljaka tunde. ''Ja usu mind, ega sa ka ei kirjutaks, kui üks neiu sul kõrval vadistaks ja suhelda tahaks, mida ma muidugi pahaks ei pane,'' lausus Saran selle peale muigega. Oh seda noort neidu küll!

[Sponsored content]