Õhtu või öö

[Valencia Abela Hale]

Valencia oli juba sellel purskkaevu lähedal oleval pingil pikutan umbes 2 tundi, vähemalt talle tundus nii, sest päikesest oli saanud kuu ja helesinisest taevast tumesinine, millel särasid tähed. Neiu silmitses ainult taevast ja vahetevahel laternat, mis ta pea kohal kõikus ja sellele kohale valgust andis.
Kogu see kooli oli teda tegelikult ära tüüdanud ja viitsimist siin olla enam polnud, kuid sellegi poolest ta pidas vastu, sest teadis, kui asjad piisavalt selged võib temast ka hea olukorra puhul siin koolis õhu taltsutamise õpetaja saada. Tegelikult talle isegi meeldis see element, sest sellega sai huvitavaid asju teha, asju millest tal varem polnud õrna aimugi. Siin koolis oli aga tal juba jooksmas neljas aasta ning kuskil välismaailmas ta käia pole jõudnudki või noh, aega pole saanud või olnud, sest alatasa piinas direktor Saran teda ja ka teisi õpilasi tundidega. Tihti olid need veel lausa eratunnid, sest õpilasi selles koolis oli nii võrd vähe, et lausa keeruline oli. Ometigi kinni seda kooli ei pandud ja elu siin veeres edasi.
Neiu soras oma dressika taskus ja võttis sealt välja lõpuks oma suitsupaki, kust ühe mürgipulga ka huulte vahele pani. Nii palju siis suitsetamise maha jätmisest. Ta süütas selle põlema ja tõmbas ühe sügava mahvi puhkudes veidikese aja pärast suitsu ka välja tundes kuidas ta keha korraliku nikotiini laksu kätte sai. Neiu naeratas endamisi ja suitsetas rahulikult edasi silmitsedes põlevat laternat ja tähtede rohket taevast.

OT: Oliver

[Oliver Adams]

Oliver oli saanud oma päevadoosi verepaki kätte ning nüüd jalutas sellega kooli ümbruses. Õhtul meeldis talle veidi rohkem väljas kui päeval. Elu jooksul oli öö lihtsalt kodusemaks saanud. Õues oli üsna pime ja tiksus vaikselt kella 11-ni, mis tähendas, et tulemas oli öörahu ja kooliõu pidi peagi tühi olema. Noh, ega siin mingit erilist kontrolli polnud, et kooliõu täpselt kell 11 tühi peab olema.
Peagi kostuski Oliveri kõrvu see, et keegi tegi suitsu. Mitte, et ta oleks tahtnud ja sellel kellelgi suitsu eest ära tõmmata, aga niisama hirmutada võis ikka. Kasvõi sellega, et öörahu oli.

[Valencia Abela Hale]

Kuna neiul polnud kaasas enda telefoni ja oli unustanud ka käele päeval kella panna, siis kahjuks kella ta tõesti ei teadnud, ta aimas, et varsti võib keegi öörahu mainima tulla, kuid sama hästi ta teadis ka seda, et ta on sellest täiesti ükskõik ning ta võib vabalt kuhu tahes jooksu panna või kas või ära lennata, kui soov liigagi suur on. Uute olijatega oli see veel eriti lõbus, sest tihti nad polnud endale selgeks teinud milliseid isikuid ja keda siit eest leida võib ja see oli Val'ile alati nalja pakkunud, muidugi mitte nendele, kes jahmatusega kõike pealt vaatasid, mis toimus.
Kuna purskkaev polnud koolist eriti kaugel, siis oli märgata eemalt seal ümber alati liikumist tänu valgustitele ja silmanurgast märkas ta seda ka nüüd. Muidugi hoidis ta hinge kinni, et see Saran ei ole, sest tollele ei meeldinud hoolimata loast, et koolis võib suitsetada täisealine, see, et noored suitsetavad ja ikka üritas õpetlikku juttu ajada.

[Oliver Adams]

Oliver sammus üsna kindlal sammul edasi. Kuigi ta oli koolis alles uus õpetaja oli ta Saraniga hea sõber ja Saran oli talle enam-vähem ülevaate andnud kõigest, mis koolis toimub ja, kes mida tavaliselt korda saadab. Noh, see polnud midagi uut, eks omal ajal sai samu nalju tehtud. Küll aga tavalises koolis. Jalutades rahulikult oma verepakki imedes edasi tundis Oliver, kuidas enesetunne aina paremaks ja paremaks muutus, mitte, et see oleks enne halb olnud, aga tugevamana tundis ta ennast küll. Tugevamana tundis ennast ka element, mis hetkeks tänavavalgustid vilkuma pani kui mees paki tühjaks oli imenud. Oliver juhtus just prügikastist mööda jalutama ning viskas tühja paki sinna. Käed taskus edasi kõndides jõudis ta peagi neiuni, kes oli kohe kindlasti õpilane. Oliver polnud kõikide õpetajatega küll jõudnud tutvuda, kuid see neiu õpetajate hulka ei kuulanud.
"Kell on 11." muigas mees neiuni jõudes. Kuigi oli pime nägi Oliver hästi, vägagi hästi. Ta silmitses neidu ning vaikis.

[Valencia Abela Hale]

''Ja sa pole direktor Saran Blaide, et ma seda kui hoiatust võtma peaks,'' teatas Val selle peale isiku poole vaatamata. Ta oli tema lähenemist kuulnud, sest too ei üritanudki hiilida ja tema toonist võis arusaada, et tegemist oli õpetajaga. Sellegi poolest ilmselt oli tegu uue õpetajaga, kuna ta mälusopis ringi tuisates ta seda häält kellelegi anda ei osanud. Ta tõmbas veel viimase mahvi enda suitsust ning kustutas selle maas olevate kivide vastu ja viskas peaaegu pea juures olevasse prügikasti, õnneks see läks ka sisse, sest hetkel ta ei viitsiks absoluutselt püsti tõusta. Tal oli täitsa mugav hakanud. ''Muide peale 11 võib õues olla, kui see õppimist ei kahjusta,'' lisas Abela peale natukest mõtlemist.

[Oliver Adams]

"Direktor Blaide pole ma tõesti," muigas Oliver vastuseks. Juba praegu taipas mees, et neiu ta ees oli särtsu täis ja temaga võis lõbus rääkida olla. Ilmselt oli neiu täisealine kui ta õpetaja nähes suitsetamist nii vabalt võttis. "Nii, et sa siin puha viieline jah?" kergitas Oliver kulmu hetkeks taevast vaadates ja siis jälle neiule otsa. Ega ta halvapärast öelnud midagi.

[Valencia Abela Hale]

''Kas nüüd puhas viieline, aga neljas aasta peaaegu tubli õpilasena läheb jah,'' sõnas Valencia selle peale ''ja sinul hakkab jooksma siin esimene aasta.. hmm, elektriõpetuse õpetajana.'' Abela oli uhke oma teadmiste ja arusaamise üle. Ennist oli latern vilkunud, seega ei saanud olla see isik ei keegi muu kui elekter. Neiu siiski ei pööranud mehele tähelepanu, kuigi ta tundis tolle pilku endal. No las vahib, kui tahab. Ta ootas, kas õpetaja on ka nii tark, et aru saada, kellega tegu on.

[Oliver Adams]

"Tubli." vastas Oliver. "Esimene aasta jep.." vastas mees, tema mingit hirmu kooli ega õpilaste ees ei tundnud. Ka kriitikutest oli tal kergelt öeldes täiesti ükskõik. "Ja ma eeldan, et sina elekter ei ole? Ma ei kujuta ette, mis elementi deemon võiks omada?" pakkus ta. Ta arvas, et neiu on deemon vaid see tõttu, et temast õhkus samasugust surnud olekut nagu vampiiridest, kuid see polnud päris üks ühele. "Ma eeldan kui mulle õpetaja asemel Oliver öeldakse." lisas mees veel oma jutu lõppu.

[Valencia Abela Hale]

''Jah ma olen deemon ja ei, ma ei ole tõesti elekter, õpetaja,'' sõnas Valencia rõhutades just sõna 'õpetaja', sest too oli maininud, et talle ei meeldi, kui seda kasutatakse. Talle meeldis tögada ja veidi kiuslik oli, nagu ikka ta otsustas ise mida ja kuidas ta ütleb. Vahest ta siiani teietas mõnda õpetajat, kuigi nood on öelnud, et võib vabalt sina'tada. Neiu silmitses endiselt taevas, tal polnud kohe üldse tahtmist õpetaja poole vaadata, ta oleks pigem lootnud, et ehk tuleb teda segama hoopis üks tore neiu või noormees, aga ei, ikka satub mõni õpetaja.

[Oliver Adams]

Oliver vaid muigas, sest sai juba aimu milline ta ees oleva neidise üks iseloomuomadustest oli. Või oli see deemoniks olemine ta lihtsalt selliseks teinud. Kiuslik, tütarlaps.
Oliver pidas ennast üsna toredaks, mitte kõige vanemaks noormeheks, mis siis, et ta ligi 300 aastat elanud oli. Vaevalt, et neidis ise siis eriti noor oleks olnud kui ta deemoniaastaid vaadata. "On siin veel selliseid huvitavaid karaktereid nagu sina?" kergitas Oliver kulmu.

[Valencia Abela Hale]

''Kas sa mõtled huvitavate karakterite all deemoneid või selliseid otsekoheseid ning huvitavaid inimesi nagu mina?'' küsis deemon selle peale kerge muigega. Temasuguseid kujusi, kui võtta deemoneid, siis oli küll, aga kui võtta otsekohesuse ja huvitavuse poolest, siis uskus Val, et ta on ainulaadne. Neiul oli nii võrd igav, et ta võttis taskust uuesti suitsupaki ja sealt ühe mürgipulga, mille huulte vahele pistis ja siis välgumihklit võttes suutis ta selle maha pillata, mille peale ta lihtsalt ohkas raskelt. Ta lootis, et ta ei pea end liigutama, aga see oli küll nüüd pettumus.

[Oliver Adams]

"Ma arvan, et mõlema vastust oleks üsna huvitav." vastas Oliver ning seda ta ka mõtles. Ta jälgis neidise tegevust ning tal ei jäänud märkamata ka see, et tüdruk välgumihkli maha pillas ja see Oliveri ette kukkus. Oliver kummardas ja ulatas selle neiule tagasi. Ta oleks ka tuld pakkunud, kuid ta ei pooldanud naiste suitsetamist ega ka kavatsenud sellele kuidagi kaasa aidata. Välgumikli ulatamine oli lihtsalt viisakas manööver.

[Valencia Abela Hale]

''Deemoneid on küll siin jaa, aga selliseid huvitavaid inimesi nagu mina, ma ei usu,'' sõnas Valencia selle peale ning vaatas lõpuks ka nüüd mehe poole ning naeratas talle sõbralikult, kui too talle tema välgumihkli ulatas ''Aitäh.'' Neiu pani enda suitsu põlema ja tõmbas mahvi. Ta tajus lihtsalt, kuidas mees ilmselt naiste suitsetamise kohta midagi öelda tahaks, aga ei teinud seda, ehk lihtsalt mitte veel. Val tõmbas sügavalt mahvi, samas uurides mehe nägu ja välimust. Õpetaja kohta noor ja kobe, ise õpiks lausa tema juures elektriõpetust isegi.

[Oliver Adams]

"Selge." vastas Oliver lühidalt. Ta naeratas neiu tänusõnade peale ja vaatas pilguga taevasse. "Mida sa sellest koolist siis arvad? Huvitas oleks õpilase arvamust kuulda, ma ei ole veel oma esimest tundi andnud." ütles mees uuesti neiu poole vaadates ja siis ümbrust. Õues oli juba üsna hämar ja putukad tulid välja. Oliveril oli nendest ükskõik. Putukate jaoks oli ta 'liiga surnud'.

[Valencia Abela Hale]

Valencia mõtiskles veidi, kui õpetaja talt arvamust kooli kohta uuris. Ta teadis, et nii kui nii Saran saab teada ilmselt selle arvamuse, aga see ei omanud tähtsust. ''Mulle tegelikult isegi meeldib siin, sest kes siin on kuidagi omavahel seotud või võib ka öelda, et ühesugused,'' vastas Val lõpuks. Saran oli just kui kõiki neid, kes siin õppinud maailma küüsist päästnud ja laseb neil siin õppida ja oma oskusi arendada, mis edasi saab - see juba igaühe enda teha, kas elab nagu tavaline inimene edasi, aga peaasi, et ta teadmatult ohtlik enam poleks teistele.

[Sponsored content]